Alda Merini fraasid: kuulsa luuletaja kaunimad tsitaadid
1931. aastal Milanos sündinud Alda Merini on üks armastatumaid luuletajaid nii Itaalias kui ka mujal, oma aja naiseikoon. Tema elu iseloomustasid pimedad hetked, eriti seotud bipolaarse häire interneerimise kogemusega, aga ka edu, kirg luule ja kirjanduse vastu ning armastus. Kõik see kajastub tema laulusõnades ja tekstides, kus intensiivsus , tema sõnade ausus ja väärtus paistavad läbi.
Oleme välja valinud Alda Merini kaunimad fraasid, mis võtavad kokku tema poeetika ja tema mõtted, teekonnal läbi tema luuletuste ja kõige liigutavamate tekstide.
Alda Merini parimad aforismid armastusest
Alda Merini kõige kuulsamate luuletuste hulgas paistavad silma need, mille teema on armastus. Seda meelt on väljendatud erineval viisil, hõlmates selle keerukust ja intensiivsust. Sellest jaotisest, mis on pühendatud just armastusele, leiate fraase, mis räägivad sellest üldiselt, ja tsitaate, mis armastatut "otseselt" käsitlevad, kire ja aususega.
Kellelegi kuulumine tähendab oma ideega sisenemist tema ideesse ja selle õnneliku ohkamise tegemine.
Mu arm, ma unistasin sinust nii, nagu sa unistad roosist ja tuulest.
Armastus,
mida ma otsin
see pole kindlasti teie kehas
et lamate kergete naiste peal
ilma igasuguse paksuseta.
Võib -olla jäi midagi teie armastusest tuule sisse.
Vaata ka
Naine peab jätma mehele märgi endast, oma hingest, sest meil kõigil on hea armuda!
Ootan sind ja iga päev
Ma lähen tasapisi välja
ja ma unustasin su näo.
Nad küsivad minult, kas mu meeleheide
võrdub sinu puudumisega
ei, see on midagi enamat:
see on fikseeritud surma žest
mida ma ei tea, kuidas teile anda.
Sina oled aken, mille poole ma öösel, kui mu süda särab, sõnadega pöördun.
mu Jumal
seleta mulle, kuidas liha armastada
ilma hinge suudlemata.
Olen teiega igal neetud hetkel, mis tahab meid lõhestada ja ei suuda.
Minusugused on need, keda kahetsed oma elu sügisel kõige selle pärast, mida nad oleksid saanud sulle anda ja mida sa ei tahtnud.
Armastus on loomingut alati rikkunud.
Maailmas on koht, kus süda lööb kiiresti, kus jääte hingeldama, kui palju emotsioone tunnete; kus aeg peatub ja sa pole enam vana. See koht on teie kätes, kus süda ei vanane, samas kui mõistus ei lakka unistamast.
Noore armastamine on nagu Jumala trotsimine.
Kes peidab end helluses, see ei tunne kiretuld.
Ükski mees ei saa öelda, et teda pole vähemalt korra risti löödud selle oliivioksa külge, mis on naine.
armasta mind
nüüd, kui mul pole sõnu
et sa armuksid
minu vaikustest.
Armastus on tohutu risk, nagu kirjandus.
Keegi ei saa seda koledat mälupulka südamelt välja kiskuda.
Romantika ei tähenda rooside kinkimist. Romantism tähendab nende kasvatamist.
Armastus on suur pingutus, sest armastuse või sõbra tervitamiseks peate valmistama ette ruumi hinges ja meeles.
Menopaus on armastuse kuldne periood.
Öeldakse, et Armastus sündis vabaks ja siis takerdus lüüri loori, õigemini selle köie vahele. Aga kuna Armastus oli hell ja ennekõike laps, tekitasid köied talle suuri haavu.
Võite panna lille õitsema minu meele ümber.
Alda Merini fraasid enda kohta
Alda Merini on leidnud võimaluse enda sõnade kaudu endale öelda. Paljud tema luuletused ja sellest väljavõetud tsitaadid on autobiograafilised ja paljastavad suure kirjaniku hinge. Seega avastame selles jaotises Merini naise, mis ei varja teda lugeja silmade eest: siin on Alda kõige liigutavamad aforismid. .
Ma ärkan alati vormis ja deformeerun teiste kaudu.
Ma sündisin kevadel kahekümne esimesel
aga ma ei teadnud, milleks hulluks sündida,
klombid lahti
võib vallandada tormi.
Minusugused ootavad edasi, isegi kui süda jääb alati mõne sammu taha.
Ma pole ilus, olen lihtsalt erootiline.
Ma pole kunagi armastanud üksindust, kuid kui sõnade keskel viibimine tähendab elamist valega, eelistan olla omaette.
Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad oma nahal tuult kuulata, tunda asjade lõhnu, tabada oma hinge. Need, kelle liha puutub kokku maailma lihaga. Sest seal on tõde, on magusust, on tundlikkust, on veel armastust.
Siin on ainus asi, mida ma tõesti tahaksin käes hoida, varju heli.
Olen sündinud mustlasena, mul pole maailmas kindlat kohta,
aga võibolla kuuvalgel
Ma lõpetan.
Mulle meeldivad inimesed, kes valivad hoolikalt sõnu, mida mitte öelda.
Kui Jumal mind vabastab, teeb ta seda alati tõendite puudumise tõttu.
Mind on alati hinnatud kui "kummalist" või "teistsugust", aga teate mis? Mulle on see alati meeldinud; Ma ei talunud, et mind nähakse muu maailmana.
Ma olen natuke raevukas mesilane.
Peaksin endalt vabandama, kuna uskusin, et minust ei piisa.
Ma ei ole taltsutav naine.
Luuletaja aforismid elust
Mõtisklused Alda Merini olemasolu kohta on mitmekesised ja täis emotsioone: need käsitlevad erinevaid aspekte, alates naiste elust ning aja ja aastate möödumisest kuni selleni, mis on õnn ja kuidas üksindusega toime tulla. Puudub viide konkreetsetele episoodid luuletaja elust koos vihjetega tema kannatustele ja ka õnnehetkedele.
Nautisin elu, sest mulle meeldib ka elu põrgu ja elu on sageli põrgu. Minu jaoks oli elu ilus, sest maksin selle eest kallilt.
Aastad on nagu püramiidid: need sisaldavad alati mõnda surnut.
Kui tunnete midagi, mis paneb teie südame värisema, ärge kunagi küsige endalt, mis see on, vaid elage seda täiel rinnal, sest seda põnevust, seda tunnet nimetatakse eluks.
Kui naised on kergemeelsed, siis sellepärast, et nad on mõru lõpuni intelligentsed.
Parim kättemaks? Õnn. Miski ei aja inimesi rohkem hulluks kui näha sind õnnelikuna.
Õndsad on need, kes suudlevad alati üle huulte, ületades naudingu piiri, et toituda unistustest.
Me kõik, kui elame oma olemasolu kohutavat hetke ja siis sellest üle saame, kipume unustama kannatuse ja saadud kurjuse. See on natuke nagu sünnituse lahendus, väga ilus füsioloogiline protseduur: kui kõik emad mäletaksid, mida nad sünnituse ajal kannatasid, poleks lapsi enam. Tegelikult on loodus väga ettehoidev ja paneb meid unustama halvima hetke.
Sa võid olla keegi lihtsalt mõtlemisega.
Elusse jäävad mitte materiaalsed kingitused, vaid mälestused hetkedest, mida elasite ja rõõmustasite. Teie rikkus pole lukustatud seifi, vaid teie meelest. See on emotsioonides, mida olete oma hinge sees tundnud.
Sa ei pea olema haritud, sa pead olema inimene.
Mehe vabadusastet mõõdetakse tema unistuste intensiivsusega.
Inimesi juhtub meie elus juhuslikult, kuid mitte juhuslikult. Sageli täidavad nad meie elu õpetustega. Mõnikord panevad nad meid kõrgele lendama, teised löövad meid maapinnale, õpetades meile valu, andes meile kõik, võttes kõik ära, jätmata meile midagi.
On noorukieas, mis algavad üheksakümnest.
Tundlikkus pole naine. Tundlikkus on inimlik. Kui leiate selle mehest, on see luule.
On üksinduse hetki, mis äkitselt langevad nagu needus, keset päeva. Need on hetked, mil hing enam ei vibreeri
Kurjus kuulub lollidele, neile, kes pole veel aru saanud, et me ei ela igavesti.
Alda Merini fraasid hullumeelsusest
Luuletaja varjupaigakogemus on sügavalt tähistanud tema elu ja koos sellega ka tema luuletusi. Hullumeelsuse ja hulluse teema naaseb sageli tema kompositsioonidesse, milles Alda Merini imestab, mida võib pidada tõeliselt normaalseks. Siin on kõige liigutavamad aforismid sellel teemal.
Olin hullumeelsete seas hull. Hullumeelsed olid hingelt hullud, mõned väga targad. Seal sündisid mu parimad sõprussuhted. Hullud on toredad, mitte nagu hullumeelsed, kes on kõik maailmas väljas. Kohtusin dementsetega pärast, kui välja läksin!
Hullus külastab mind vähemalt kaks korda päevas.
Me olime praktiliselt Dante ringide varjud, kes olid mõistetud süüdlaseks lepituseks, kuid erinevalt Dante patustest ei olnud selle taga mingit süüd.
Pole hullu ilma õigustuseta ja iga žest, mida tavalised ja kained inimesed hulluks peavad, hõlmab enneolematu kannatuse salapära, mida mehed ei ole taibanud.
Iga žest, mida tavalised ja kained inimesed hulluks peavad, hõlmab enneolematu kannatuse salapära, mida mehed ei ole taibanud.
Hullus väärib ka oma aplausi.
Alda Merini tsitaadid luulest
Alda Merini elukaaslane oli kahtlemata luule. Viimasest saab tema salmides Muusa, sõber, usaldusalune ja koos temaga saavad luuletajatest inimesed, keda tuleb peaaegu eemalt jälgida ja lugejatele kirjeldada. Siin on Merini luuletustest võetud ilusamad aforismid lüürika ja kirjanduse kohta.
Oo luule, ära tule minu peale, sa oled nagu raske mägi, sa purustad mind nagu näär; luule, ära mind purusta, putukas on vilgas ja unetu, käpab võrgu sees, luule, ma nii kardan, ära hüppa mulle peale, palun.
Iga luuletaja müüb oma parimad mured.
Ärge püüdke luuletajaid tabada, sest nad libisevad sõrmedest läbi.
Leian oma salmid tindipesa taevasse kastes.
Luuletaja loob öösel, kui kõik on vait ja ahastuses rabeleb, leiab ta midagi selget. Luuletaja pole kunagi üksi, teda saadab alati oma mõtte ime.
Teile, kes te küsite, kuidas kirjutada, ütlen: mul on tohutu valu sees.
Kõige vaiksem akord on salmidel.
Kõik küsivad, kuidas raamatut kirjutada: lähed Jumala lähedale ja ütled talle: väetage mu meelt, pange ennast mu südamesse ja võtke mind teistelt ära, röövige mind.
Luuletajaid ei lunastata, nad jäetakse puude vahele lendama nagu suremiseks valmis ööbikud.
Mul on vaja luulet, seda maagiat, mis põletab sõnade raskust, mis äratab emotsioone ja annab uusi värve.
Luuletaja ei maga kunagi, kuid sureb sageli.
Kaunimad luuletused on kirjutatud kividele, millel on valusad põlved ja mõistus sahistatud.
Luuletajad töötavad öösel, kui aeg neid ei suru, kui rahvahulk on vaikne ja tundide lintšimine lõpeb. Luuletajad töötavad pimedas nagu kullid või ööbikud kõige armsama lauluga ja kardavad Jumalat solvata. Kuid luuletajad teevad oma vaikuses palju rohkem müra kui kuldne tähtede kuppel.
Luulemajal pole kunagi uksi.